Alavere kooli kroonika

Alavere vallakooli kroonikast pärinevail andmeil võiks lugeda kooli asutamisaastaks aastat 1843 või 1844. Hilisema kokkuleppe kohaselt on selleks võetud siiski aasta 1844.

Tõuke kooli asutamiseks olevat andnud Liivimaa talurahva seadus 1804. aastast. Alavere mõisnik Ungern Sternberg lasknud kooli jaoks väikese maja ehitada. Selles olnud kolm ruumi – klassituba, sahver ja eeskoda. Mööbliks olid pikk laud ja pikad pingid. Tol ajal kasutanud Kärka saunakohta Jüri Papp, mille eest teinud ta mõisale rätsepatööd. Et ta osanud lugeda ja veidi ka kirjutada, siis käskinud mõisnik teda lapsi õpetama hakata. Mõisnik saatnud kasti sees kohale ka esimesed raamatud – mõned aabitsad ja katekismused. Jüri Papp hakanudki lastele lugemist ja lauluviise õpetama ning teinud seda 15 aastat – kuni surmani. Esialgu käisid koolis enamasti 15-16-aastased lapsed ja neid olnud 20-30 ümber. Kool asus Kärka talu koha peal ja kandnud hiljem Saunakoha nime praeguses Rasivere külas Soo-otsas.

Peale Jüri Papi surma oli ühe aasta kooliõpetajaks Kaarel Laks. Tema järel tuli Johannes Johanson, kellel oli rohkem kooliharidust aga ka laiem huvidering, mis koolitööd segama hakkas. Johansoni abistas tema abikaasa, kes õpetamisega suurepäraselt hakkama sai. Sellel ajal ehitati ka uus koolimaja, mis oli juba korstnaga.

Johansoni järel, 1862. aastal, tuli kooliõpetajaks Ado Pürkovsky, kes oskas juba pisut ka saksa keelt. Temale maksti töö eest ka palka (25 rubla). 1889. a lahkus ta 57-aastasena ametist, kuna oskas halvasti vene keelt, mida tol ajal hakati järsult nõudma. Pürkovsky ajal ehitati jälle uus, juba kolmas koolimaja. Viimati kasutati seda maja koolimajana 1913. aasta kevadel. Pürkovsky ajal alanud kool mardipäeva paiku ja lõppenud jüripäeval.

Aastatel 1914-1915 töötas Alaveres õpetajana Gustav Vilberg (Vilbaste), hiljem tuntuks saanud kui botaanik, looduskaitse korraldaja ja kodu-uurija. Ta õppis Tartu ülikoolis botaanikat ja lõpetas Viini ülikooli filosoofiadoktori kraadiga. Juba noorena hakkas ta koguma rahvaluulet ja etnograafilist materjali. Ida-Harjumaa asustusajaloo uurimiseks vajas Vilbaste kohanimesid. Nende hankimiseks kasutas ta õpilaste ja õpetajate abi. Ta käis sõjajärgsetel aastatel mitmel korral Alaveres ja oli 1964. aasta juunis noorte loodusesõprade laagris Jänijõe ääres lastele taimede tundmist õpetamas.

1964. aastal istutas Ralf Maasikamäe koos õpilastega Gustav Vilbaste auks kooliaeda tamme. Ühel külaskäigul koolimaja juurde leidnud Vilbaste, et tema tammel hakkaks üksi igav ja teinud ettepaneku nimetada tamme lähedal hekis kasvanud mänd Jakob Mändmetsa männiks.

Kuigi Gustav Vilbaste töötamise aeg Alavere koolis oli lühike, jätkus kooli koostöö, kirjavahetus ja side Ralf Maasikamäe kaudu ka hiljem veel paljudel aastatel.

Aastal 1892 tuli kooliõpetajaks hiljem tuntuks saanud kirjanik ja ajakirjanik Jakob Mändmets. Ta tuli siia 21-aastase noormehena ja oli siin õpetajaks 9 aastat.

Mändmetsa aastapalgaks olnud 80 rubla ja Kärka koolitalu pidamine pidi lisatulu andma 60 rubla. Mändmets tutvus Pürkovsky tütre Eveliinega ja nad abiellusid.

Mändmets kirjutas siin ka oma esimesed külajutud. 1897 ilmus ajalehes Postimees tema esimene trükitud jutustus – „Minu jõulukurbtus“. Edasi ilmus 5 raamatut:

„Lepituse ingel“
„Oma õuest“
„Salasüüdlane“
„Koduküla vainult“
„Õitsiliste jutud“

1901 lahkus Mändmets siit Oru vallakooli, kus ta oli vaid ühe aasta. Hiljem töötas ajalehe Uus Aeg toimetuse liikmena Tallinnas.

1923. aastal tuleb kooliõpetajaks Jaan Maasikamäe. 23. novembril 1925 tähistatakse esmakordselt kooli aastapäeva, järgnevatel aastatel kuulutatakse see päev koolipühaks.

Tema ajal istutati koolimaja ümber väga palju puid ja ilupõõsaid, rajati hekk, istutati viljapuid ja marjapõõsaid. 1929. aastal sai kool telefoni, mille paigaldamisega seotud kulud kandis kooli hoolekogu.

Jaan Maasikamäe on kooliõpetaja kuni surmani 1948. aastal. Tal on väga suured teened Alavere kooli arendamisel ja ka kooli ajaloo uurimisel. Jaan Maasikamäe taastas kroonika kooli algusaastatest peale ja kirjutas seda kuni 1940. aasta 15. septembrini.

Peale kauaaegse koolijuhataja Jaan Maasikamäe surma jätkab tema tööd koolijuhatajana tema poeg Ralf Maasikamäe. Õpetajana asus ta Alavere kooli tööle juba 1944. aasta oktoobris, kus töötas 33 aastat, neist 5 aastat juhatajana.

Ralf Maasikamäe oli inimene, kes pühendas kogu oma elu ja töö looduse tundmaõppimisele, selle hoidmisele ja kaitsmisele. Olles hariduselt bioloog, suutis ta oma õpilastes äratada huvi ja armastust lindude ja loomade vastu, õpetas linde rõngastama. Koos tehti lindudele pesakaste ja paigaldati need puudele. Pidevalt tehti loodusvaatlusi, arvukalt korraldati matku ümberkaudsetele mõhnastikele ja metsadesse küll jalgsi, küll jalgratastel. Hiljem koostati matkaalbum matkamarsruudi kirjeldusega, fotode ja skeemidega. Paljud päevikud on säilinud ja on praegu hoiul kooli raamatukogus.

Tegeles aastakümneid regulaarsete linnuvaatlustega, olles Eesti Loodusuurijate Seltsi usaldusmees. Tõsisemaks tööks oli andmete kogumine Eesti linnuatlase väljaandmiseks (1977-1982), mis jäi küll nägemata. Raamat ilmus alles 1993. Ralf Maasikamäe suri 23. märtsil 1987.

Arhiivist leiame ka Ralf Maasikamäe kirjavahetuse Gustav Vilbastega, kelle ajakirjale Loodusvaatleja tegi ta pidevalt kaastööd, kogudes andmeid kohanimede kohta, tegi mitmeid uurimuslikke töid, kogus tekkelugusid, rahvapärimusi jne.

1960 tuleb Alaverre Viljandimaalt Kosksilla koolist õpetajana tööle Maie Sein (Vaikla). Juba 1966 määratakse algklasside õpetaja Maie Vaikla Alavere kooli direktoriks.
Ta lõpetab õpetajatöö 1993. aastal, kuid ka pensionil olles muretses ta aastaid koolilaste lõunatoidu eest ning oli heaks nõuandjaks ja abiks endistele kolleegidele. Tema elutöö järjepidevuse jätkajaiks on aga tema tütred Helle Huul ja Tiia Liivak, kellest on saanud väga tublid pedagoogid. Helle Huul töötab Alavere Põhikoolis algklasside ja kunstiõpetajana, Tiia Liivak matemaatikaõpetajana.

1960. aastad ei olnud ühele koolijuhile kerge aeg. Väga suurt rõhku tuli panna pioneeri- ja komsomolitööle. Suurejooneliselt pidi tähistama oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, punaarmee sünnipäeva ja Lenini sünnipäeva. Vene keelt hakkasid lapsed õppima juba 1.klassist. Ometi suutis Maie Vaikla vastu seista kommunistliku partei ridadesse astumisel, olles seega maakonnas ainuke parteitu koolijuht. Koolis oli väga palju tööd. Suur ja vana koolimaja vajas kogu aeg remonti, ise tuli koolil muretseda küte, see saagida ja lõhkuda, söömas käisid lapsed vanas vallamajas, kus puudus vesi. Kuid ei olnud halba ilma heata, lastel kujunesid tööharjumused, palju tehti tööd kooli heaks – laoti puid kuuri, koristati ja riisuti kooliümbrust, istutati puid ja põõsaid, hoolitseti kooliaia eest.

1977 likvideeritakse kaheksaklassiline kool ja töö jätkub algkoolis, kus on vaid kaks klassikomplekti kokku 18 õpilasega. Õpetajateks jäävad Maie Vaikla ja Maimu Lass. Töö toimub väikeses endises internaadimajas, mis on hubasem ja vajab vähem kütet. Kooli kokaks on endine algklasside õpetaja Elme Jaanits.

Tänu Maie Vaikla ja Alavere sovhoosi direktori Ilmar Jõgisoo ettevõtlikkusele ja järjekindlusele suudeti 13. novembril 1987 uuele koolimajale nurgakivi panna. Nüüd juba Alavere keskusesse, kuna suurem osa lapsi elas seal.
Hoone arhitekt on Maarja Nummert. Varem on sama projekti järgi valminud koolid Kolgas, Orul ja Noarootsis.

Kool saab valmis 9 kuuga. 1. septembril 1988 avatakse pidulikult koolimaja õppetööks.
Koolis oli 117 õpilast ja täienes ka õpetajate koosseis.